„AES-256“ ilmub turvalehtedel nii nagu „kliiniliselt tõestatud“ nahahoolduspudelitel: pigem märgisena kui selgitusena. Enamik inimesi, kes seda loevad, ei ole kunagi küsinud, mida see failiga tegelikult teeb või miks just number 256 on see osa, mis töö ära teeb. Seda tasub mõista, sest erinevus päris krüpteeritud seifi ja lihtsalt lukuikooniga kausta vahel taandub tavaliselt just sellele.

Mis AES-256 tegelikult on

AES tähistab standardit Advanced Encryption Standard — konkreetset algoritmi loetavate andmete muutmiseks loetamatuteks andmeteks ja tagasi salavõtme abil. Selle valis 2001. aastal pärast avalikku konkurssi USA Riiklik Standardi- ja Tehnoloogiainstituut ning tänaseks on see vaikekrüpteerimisalgoritm paroolihaldurite, sõnumirakenduste, VPN-ide ja failiseifide taga kogu maailmas, sealhulgas Vaultine'is.

„256“ on võtme pikkus, mõõdetuna bittides. AES on olemas ka 128-bitise ja 192-bitise versioonina; kõik kolm kasutavad sama alusalgoritmi, lihtsalt erineva võtmesuuruse ja veidi erineva arvu sisemiste töötlemisvoorudega. AES-256-ga krüpteeritud fail läbib need voorud 256-bitise võtmega ning tulemuseks on šiffertekst: baitide jada, mis ei paljasta algse faili sisu kohta midagi — suuruse mustrid välja arvatud — ilma sama võtmeta protsessi tagurpidi pööramiseks.

Miks on just 256 bitti see number, mis loeb

256-bitisel võtmel on 2^256 võimalikku väärtust. Seda arvu on raske muuta käegakatsutavaks, sest see jääb igast igapäevasest kogusest nii kaugele, kuid levinud võrdlus peab paika: see on ligikaudu sama suurusjärk kui aatomite arv suures osas nähtavast universumist. Konkreetse võtme äraarvamine toore jõuga — proovides iga kombinatsiooni, kuni üks töötab — ei ole kiirema arvuti ega suurema eelarve küsimus. Kõik arvutid, mis on kunagi eksisteerinud ja töötaksid katkematult alates universumi algusest, ei jõuaks märkimisväärselt lähemale kõigi nende läbiproovimisele.

Seetõttu ei räägi turvateadlased AES-256 „lahtimurdmisest“ toore jõuga; see ei ole laual. Kui krüpteeritud andmed siiski avalikuks saavad, on põhjus peaaegu alati midagi muud kui algoritm ise: nõrk või korduvkasutatud parool, millest võti tuletati, kusagile salvestatud võti, kust selle sai varastada, või teostusviga ümbritsevas tarkvaras. Lukk ei ole nõrk koht. Tavaliselt on selleks see, mis võtit valvab.

Krüpteeritud ei ole sama mis peidetud

See on erinevus, mis loeb kõige rohkem igaühele, kes otsib „turvalise kausta“ rakendust. Faili peitmine tähendab selle muutmist, kas see kuvatakse, mitte selle muutmist, mis see on: peidetud kaust, punktfail, rakendus, mis lihtsalt liigutab sinu fotod kuhugi vähem silmatorkavasse kohta. Faili tegelikud baidid on puutumata. Ühenda seade arvutiga, lülita sisse „kuva peidetud failid“ ja foto avaneb täpselt nagu iga teine foto, sest ühtegi võtit ei olnudki mängus.

AES-256 krüpteerimine on hoopis teine tegevus. See ei liiguta faili ega muuda selle nähtavust; see kirjutab faili sisu võtme abil šiffertekstiks ümber. On kiire viis teada saada, kumba rakendus tegelikult teeb: tee peidetud failid nähtavaks või ühenda seade teise arvutiga. Kui „kaitstud“ fail avaneb tavaliselt, oli see peidetud, mitte krüpteeritud. Kui see on ilma rakenduse ja sinu PIN-koodita loetamatu müra, oli see krüpteeritud. (Vaata ka Miks „peidetud“ kaust ei ole tegelikult peidetud, kust saab lähemalt lugeda, kui sageli turundatakse esimest varianti teise pähe.)

Osa, mille turunduslehed mainimata jätavad: kelle käes on võti

„AES-256 krüpteeritud“ vastab tehniliselt tõele paljude toodete puhul, mis ei suuda sind siiski kaitsta neid loonud ettevõtte enda eest. Algoritm ütleb ainult seda, kuidas segamine toimub; see ei ütle midagi selle kohta, kus võti asub. Pilvesalvestuse pakkuja saab krüpteerida sinu failid AES-256-ga oma serverites ja hoida võtit ikka enda käes, mis tähendab, et krüpteerimine peatab välise ründaja, kuid ei aita selle pakkuja andmelekke, ligipääsuga töötaja ega tema serveritele — mitte sinule — suunatud õigusliku nõude vastu.

Just seetõttu on „zero-knowledge“ eraldiseisev väide võrreldes väitega „AES-256 krüpteeritud“ ja seetõttu tasub kontrollida mõlemat enne, kui kumbagi usaldad. Krüpteerimine ilma teadmata, kelle käes on võti, ei ütle sulle peaaegu midagi selle kohta, kes tegelikult ukse taha jääb.

Kuidas Vaultine seda rakendab

Vaultine krüpteerib iga faili oma AES-256 võtmega, mis genereeritakse ja mida kasutatakse täielikult sinu seadmes. Põhivõti, mis sinu seifi kaitseb, tuletatakse sinu mustrist või PIN-koodist seadmes ega saadeta kunagi kuhugi. Midagi ei dekrüpteerita serverisse, pilvekoopiasse ega kuhugi mujale, mis ei ole sinu ees olev seade — see teeb lahendusest praktikas zero-knowledge süsteemi, mitte ainult privaatsuspoliitikas (ülejäänud arhitektuuri kohta vaata Miks ilma kontota seifirakendus on tegelikult turvalisem).

See selgitab ka üht kompromissi, mida tasub ette teada: kui kaotad nii oma PIN-koodi kui ka 12-sõnalise taastefraasi, ei saa Vaultine tõepoolest sinu faile sulle tagasi tuua. See ei ole klienditoe piirang, vaid sama omadus, mis hoiab ka andmelekke või kohtukutse sinu failidest eemal. Võti, mis luku avab, on eksisteerinud üksnes sinu seadmes.

Lühidalt

AES-256 on konkreetne, põhjalikult testitud meetod faili muutmiseks loetamatuks müraks võtme abil, mis on piisavalt suur, et selle toore jõuga murdmine ei oleks realistlik oht. See ei ole võlusõna; see on üks osa süsteemist ning osa, mis otsustab, kas see sind tegelikult kaitseb, on see, kes hoiab hiljem võtit. Faili peitmine ei ole selle krüpteerimine ja faili krüpteerimine ettevõtte jaoks, kes hoiab võtit enda käes, ei ole sama mis selle krüpteerimine nii, et ainult sina saad selle avada.

Vaultine krüpteerib iga faili AES-256-ga sinu seadmes võtmega, mis on tuletatud sinu enda PIN-koodist ega saadeta kunagi kuhugi. Esimesed 10 faili tasuta aadressil vaultine.app.