Otsi ükskõik millisest rakendustepoest „photo vault“ või „fotoseif“ ja saad sadu tulemusi. Peaaegu kõik neist teevad sama asja: tõstavad sinu fotod rakenduse privaatsesse kausta, panevad selle ette PIN-koodi ekraani ja nimetavad seda seifiks.

See ei ole seif. See on lukustatud uks lukustamata toa ees.

Mida enamik „fotoseifi“ rakendusi tegelikult teeb

Tüüpiline käik näeb välja selline: valid rakenduses fotod, see kopeerib need kausta, mida näitab sulle ainult rakendus ise, ja eemaldab need sinu tavalisest kaamerarullist. Ava rakendus, sisesta PIN-kood ja sinu fotod ilmuvad uuesti.

Mitte miski selles protsessis ei puuduta fotofaili ennast. Pilt on endiselt tavaline loetav JPEG, mis istub sinu seadme salvestusruumis — lihtsalt kaustas, mida rakenduse liides ei kuva. PIN-kood lukustab rakenduse, mitte faili.

Kirjutasime sama triki operatsioonisüsteemi tasemel variandist artiklis Miks „peidetud“ kaust ei ole tegelikult peidetud: Windowsis valiku „Kuva peidetud üksused“ märkimine, Macis klahvide Command+Shift+punkt vajutamine või telefoni ühendamine arvutiga ja salvestusruumi sirvimine failihalduriga toob sageli esile just need rakendusesisesed kaustad. Kes selle leiab, see avab selle. Võtit pole vaja, sest võtit pole kunagi olnudki.

Peitmine vs. krüpteerimine ühes lauses

Foto peitmine tõstab selle teise kohta. Foto krüpteerimine kirjutab selle ümber.

Tõsta see teise kohta ja igaüks, kes selle leiab, saab selle avada — fail on muutumatu, lihtsalt ümber paigutatud. Kirjuta see ümber šiffertekstiks ja selle leidmine ei anna neile midagi: kettal olevad baidid on müra ilma võtmeta, mis on ainult sinul.

See eristus ongi kogu vahe „seifi“ vahel, mis on tegelikult peidukoht, ja seifi vahel, mis seda päriselt on.

Miks see loeb just fotode puhul eriti palju

Fotod on tavaliselt telefonis kõige tundlikumad failid ja neid on ka kõige lihtsam kogemata paljastada. Ühiskasutuses olev pere iPad, lapsele mängimiseks antud telefon, kaduma läinud või varastatud seade, pilvevarukoopia, mis sünkroonib rohkem, kui sa märkasid — sinu fotod jõuavad rohkematesse kohtadesse, kui plaanisid.

Ainult peitmisel põhinev „seifirakendus“ kaitseb sind täpselt ühe olukorra eest: keegi sirvib juhuslikult sinu kaamerarulli ega tea, et teine kaust eksisteerib. See ei tee midagi niipea, kui keegi päriselt otsima hakkab — õde või vend, kes on sama nippi varem kasutanud, partner, kes kausta leiab, või kes tahes, kellel on lihtne ligipääs failisüsteemile.

Foto luku taha panemine lahendab selle, mis juhtub sellega edaspidi. See ei puuduta seda, mis juba välja läks — iga sisselülitatud asukohateenustega tehtud foto kannab faili enda sees GPS-koordinaate, seadme mudelit ja ajatemplit, mis pole pildil näha, kuid on küljes igal koopial, mille oled juba saatnud. Meie tasuta EXIF-eemaldaja näitab sulle täpselt, mida konkreetne foto endas kannab, ja eemaldab selle sinu brauseris enne, kui järgmise saadad.

Kuidas teha vahet, kumba tüüpi rakendus sul on

Mõni aus küsimus paljastab erinevuse kiiresti:

  • Kas rakendus selgitab, mis sinu faile krüpteerib? Tõeline seif nimetab algoritmi (standardiks on AES-256) ja kirjeldab, kust võti pärineb. Peitmisrakendus räägib tavaliselt lihtsalt „turvalisest“ PIN-ekraanist.
  • Kus asub krüpteerimisvõti? See peaks olema tuletatud sinu enda PIN-koodist või mustrist sinu seadmes. Kui rakendusel pole vastust või vastus sisaldab sõnu „meie serverid“, sõltub kaitse ettevõtte usaldamisest, mitte matemaatikast.
  • Kas sul on vaja kontot? Paljud peitmisrakendused nõuavad registreerumist just selleks, et nad saaksid sinu „peidetud“ (krüpteerimata) fotosid oma serveritesse sünkroonida. Konto on koopia sinust kellegi teise arvutis — tasub küsida, miks seda üleüldse nõutakse.
  • Mis juhtub, kui ühendad seadme arvutiga? Kui fotod on lihtsalt ümber tõstetud, suudab failihaldur neid sageli ikkagi lugeda. Kui need on päriselt krüpteeritud, on failid kettal loetamatud sõltumata sellest, millise ekraani kaudu sa neid vaatad.

Kuidas Vaultine seda lahendab

Vaultine on loodud neile küsimustele ausalt vastama:

  • Tõeline krüpteerimine, mitte ümbertõstmine. Iga fail krüpteeritakse sinu seadmes algoritmiga AES-256-GCM enne, kui see kunagi salvestatakse — seif on loetamatu, mitte lihtsalt eest ära tõstetud.
  • Sinu võti sinu lukust. PIN-kood või muster tuletab krüpteerimisvõtme. See genereeritakse sinu seadmes ega lahku sealt kunagi.
  • Kontot pole vaja. Sinu failidest ei ole serverikoopiat, mida üldse kaitsma peaks, sest serverikoopiat ei ole üldse olemas.
  • Decoy Vault ja Duress Vault, kui neid vajad. Lisaks tavapärasele lukustamisele pakub Vaultine eraldi Decoy Vaulti (avab ohutu teise seifi) ja Duress Vaulti (kustutab tegeliku) olukordadeks, kus sind sunnitakse rakendust avama.
  • Kõikjal, kus pildistad. Sama krüpteeritud seif töötab iPhone'is, Macis, Androidis ja Windowsis.

„Seif“ ei tohiks olla turundussõna väljendile „tõstetud kuhugi mujale“. Enne kui usaldad mõnele rakendusele oma kõige isiklikumad fotod, küsi sellelt üksainus küsimus, mis päriselt loeb: mis juhtub selle failiga siis, kui keegi kausta üles leiab?

Võta oma privaatsuse üle tegelik kontroll Vaultine'iga.